Eurovisioon 2017: läbi raskuste peo poole ({{commentsTotal}})

2017. aasta Eurovisiooni lava ehitamisjärgus vs võistluse avapäeval.
2017. aasta Eurovisiooni lava ehitamisjärgus vs võistluse avapäeval. Autor/allikas: AFP/Reuters/ERR fotokollaaž

Läbi raskuste peo poole – selliste sõnadega võib kokku võtta Ukraina teekonna tänavuse Eurovisiooni avapeoni. Kuigi Ukrainal on kogemus 2005. aastast olemas, on tänavu Euroopa suurima lauluvõistluse ettevalmistamine kulgenud üle kivide ja kändude. Pole kahtlustki, et sõda Ida-Ukrainas mängib oma rolli, aga mitte ainult.

See, et Eurovisioon korraldatakse Kiievis, selgus ebatavaliselt pika arutelu järel alles möödunud aasta septembriks (viis kuud pärast võitu Stockholmis). Korraldamiseks jäi napilt viis kuud. Otsustusprotsess oli raske, sest korraldajalinnaks soovisid saada nii Odessa, Lviv kui ka näiteks Dnipropetrovsk. Seda küllaltki ratsionaalsel põhjusel: võistluse korraldamisega oleks kaasnenud investeeringud kohalikku taristusse.

Varasemad aastad on näidanud, et võistluse korraldamisele kulub vähemalt 15 miljonit eurot, seda kontserdipaiga nullist ehituseta. Kuna Ukrainal ei olnud võimalik suuri investeeringuid teha, jäigi sõelale Kiiev, millel on juba rahvusvaheline lennuühendus, mis on piisavalt kaugel sõjatsoonist ning kus on sobivaid hotelle ja meelelahutusasutusi.

Septembriga saabus ka esimene tõehetk, mil ukrainlased mõistsid, kuivõrd kalliks selle suurürituse korraldamine neile ikkagi läheb. Kui algselt käis valitsus välja, et Eurovisioon saab Ukrainas korraldatud 16 miljoni euro eest, kujunes eeldatavate kulude summa lõpuks ikkagi 29 miljoni euro ümber, mis riigi niigi kehvas majandusolukorras ei olnud kerge koorem kanda.

Siiski, varasematele aastate korraldajariikide kulusid vaadates on see pigem tagasihoidlik summa. Näiteks 2014. aastal kulus Taanil Kopenhaagenis Eurovisiooni korraldamisele tervelt 50 miljonit eurot, Norra pidi 37 miljonilise eelarve tõttu loobuma jalgpalli maailmameistri võistluste ülekannetest. Aserid aga matsid Eurovisiooni alla 70 miljonit eurot. Viimane on ekstreemne näide ja oli ilmselgelt ka riigile üle jõu käiv: peo kulud kaeti kanalisatsiooni remondile mõeldud fondist.

Kui üldiselt loodab korraldajamaa, et suure hulga kulusid katavad riiki reisivad turistid, jäid aserid siin pika ninaga, turiste tuli kohale vaid 7000, Malmös aga väisas peopaika 32 000 külalist.

Turismist saadud tulud ei kata siiski enamasti võistluse korraldamisele tehtud kulutusi ning tuluallikaid võib olla teisigi, näiteks ülekandetasud telekanalitelt, piletimüügitulud, reklaamitulud jne. Kui Bakuus jäädi selgelt miinusesse, õnnestus näiteks Rootsil 2013. aastal Malmös korraldatud Eurovisiooni pealt isegi kasumit teenida.

Ukrainlaste jaoks ei olnud pingelises majanduslikus olukorras takistus siiski vaid rahas.

Ootamatu koormus rahvusringhäälingule

Korraldusele kuluvale summa tuli suures osas katta Ukraina rahvusringhäälingu eelarvest, mis on 2017. aastal 30 miljonit eurot. Ringhäälingu peadirektorile Zurab Alasaniale ei istunud mõistagi kuidagi see, et Eurovisioon sööb ära suure osa ringhäälingu eelarvest. Neli kuud enne lauluvõistluse algust ütles Alasania ametikohast lahti.

Peadirektori lahkumine vallandas ringhäälingus doominoefekti. Algas jagelus selle üle, kes peaks Eurovisiooni korraldamist edasi juhtima. Veebruaris pani lahkumisavalduse lauale veel 21 ringhäälingu tipp-produtsenti. Viimaste jaoks oli viimane piisk karikasse, kui ringhäälingu eelarvest võeti Eurovisiooni oodatavate tulude katteks veel täiendavalt umbes 7 miljonit eurot, mis kergitaski lõpliku eelarve 29 miljoni euro lähedale.

Peadirektor on otsustanud pärast lauluvõistluse lõppu oma juhitoolile siiski naasta.

Kompromiss lavakujunduselt

Ka lava ehitamisel tuli silmitsi seista rahamuredega. Kui oli aeg hakata plaanitud lavakujundust reaalsuseks vormima, selgus, et algne plaan on Ukraina riigitelevisiooni jaoks oma ambitsioonikuses liiga kallis. Leppida tuli väiksema, kuid odavama kujundusega. Näiteks loobuti sügavama ruumi loomiseks mõeldud järguliselt paigutatud kolmest kihist LED-paneelidest ja piirduti ainult ühe LED-paneelide kihiga. Kõrvale tuli jätta ka holograafiline valguslahendus, mis võimaldanuks kujutisi kuvada esinejate ees, nagu eelmisel aastal Austraalia esindaja Dami etteastes.

Sellised probleemid räsivad mõistagi kohalikke elanikke, kes on pikalt oodanud, et maailm näeks nende sõjast lõhestunud riiki ka veidi positiivsemas valguses. Kireva võistluse toomisele Kiievisse panid ootused ka poliitikud, kes lootsid, et Eurovisioon tõstab rahva võitlusvaimu.

Kuigi see ei ole välistatud, on reformide ja pillerkaare ühitamine mõistagi keeruline. Üks ringhäälingu tagasiastunud produtsentidest märkis The Economistile, et kui Ukraina eelmisel aastal Eurovisiooni võitis, oli tema esimene mõte ikkagi see, et ringhäälingu jaoks tähendab see kas uut elujõudu või surma.

Lootus värskele optimismile või kahepalgelisus?

Ukrainlased ise ei ole aga Eurovisiooni liitvas jõus üleliia optimistlikud ning on tänavusele Eurovisioonile ette heitnud selle pealiskaudsust ja küünilisust. Näiteks ei meeldinud ukrainlastele see, kuidas Eurovisiooni küla avamisel Kiievi Maidani väljakul, mis oli 2013.–2014. aasta protestide keskne paik, seisis suurel ekraanil tekst "Vabadus on meie religioon" [inglise keeles Freedom is our religion – toim]. Ekraan oli kinnitatud ametiühingute hoone külge, mis tollaste mässude ajal põlema pandi.

Samuti ei ole ukrainlastele mokkamööda selleaastase Eurovisiooni loosung "Tähistage mitmekesisust" [inglise keeles Celebrate Diversity – toim], mida üle Kiievi linna igal pool näha võib.

Maidan Eurovisiooni ajal. Autor: AFP/Scanpix

Loosungite kahepalgelisus ei oleks ehk mõnes teises riigis lühiajaliselt probleem. Aga arvestades Ukraina poliitilist konteksti, teeb see ukrainlased tundlikuks. Kohalikele jääb paljuski mulje, et Ukraina valitsus üritab peo käigus kõlama jäävate loosungitega katta kinni riigi palju sügavamaid probleeme ja suhtub reformidesse pealiskaudselt, seda eriti seoses mitmekülgsuse, kaasamise ja inimõigustega. Asjaolu, et Eurovisiooni pandi juhtima kolm meessoost õhtujuhti, ei toonud ilmselt Eurovisiooni komiteele rahva silmis eriti lisapunkte.

Kiievis Human Rights Watch'i jaoks töötav ukrainlanna Tanja Cooper rääkis raadiole Vaba Euroopa (RFE/RL), et Eurovisiooni loosung kõlab eriti võltsilt riigis, kus LGTB-inimeste õigused pole endiselt teistega võrdselt seadusega ja tööalaselt kaitstud, kus ajakirjanikke ning aktiviste kiusatakse taga ja rünnatakse ainult seepärast, et nad on eriarvamusel, ning kus puuetega inimesed on avalikus elus peaaegu et nähtamatud. Kuigi ta märkis, et teatud arengud on toimunud, on siiski tuntav, et valitsus pole tegelikult siiralt pühendunud oluliste inimõigustega seotud reformide tegemiseks.

Ajal, kui valitsuses on endiselt veel palju vanu nägusid, on Ukrainal olnud keeruline pärast Janukovitši kõrvaldamist päriselt muutuda. Selle üks suurem takistus on olnud Ukraina sisepoliitiline sõda. Reformijad, kes teevad tööd selle nimel, et riigist korruptsiooni välja juurida, räägivad, et neil seistakse ees pea igal sammul.

Samamoodi ei ole korruptsioonisüüdistustest kõrvale jäänud ka Eurovisioon ise. RFE/RL Ukraina toimetus paljastas möödunud kuul, et kohalikud planeerijad loobusid lepingust Saksa firmaga, kes pidi ürituse toimumiskoha peasaali ehitama avaistmed, ning andsid selle asemel töö Lvivis asuvale ettevõttele, kellel on sidemeid Eurovisiooni peakorraldajatega.

Kuigi Ukraina pelgas enne Eurovisiooni algust, et Kiievis hakkavad toimuma Venemaa organiseeritud meeleavaldused, võib Venemaa esimest käiku nimetada hoopis peenemaks ja strateegilisemaks.

Meenutame: Venemaa saatis end esindama ratastoolis Julia Samoilova, kes esines 2015. aastal annekteeritud Krimmis. Ukraina seaduste järgi on ebaseaduslik siseneda Krimmi piirilt, mida ei kontrolli Ukraina võimud. Seega pidi Venemaa teadma, et Samoilova on rikkunud seadust ning et tal keelatakse Ukrainasse sisenemine. Nüüd jäi Venemaal üle vaid rahvusvahelise üldsuse kaastunnet oodata.

Julia Samoilova. Autor: Maria Antipina/TASS/Scanpix

Euroopa Ringhäälingute Liit, kes Eurovisiooni korraldab, hoidis selles küsimuses Venemaa poole ja käskis Samoilova sisenemiskeelu tühistada, ähvardades, et sellest võib sõltuda ka Ukraina edaspidine osalemine Eurovisioonil. Sellekohast otsust ei ole veel tehtud.

Samoilova aga "vastas" Ukraina otsusele taaskordse kontserdiga Krimmis. See toimus 9. mail: Eurovisiooni esimese poolfinaali päeval, Venemaa võidupüha tähistamiseks.

Pidu katku ajal

Ukrainat saadab juba mitmendat aastat kestva sõja taak ning täieliku rahu aega ei paista veel praegugi ning veelgi enam, rahu ei ole ka ajutiselt, Eurovisiooni ajal. 30. aprillist ehk hetkest, mil Kiievi messikeskuses algasid esimese poolfinaali lavaproovid, on Ida-Ukrainas hukkunud kuus Ukraina sõdurit ja vigastada saanud 45.

Eurovisiooni peaprodutsent Jon Ola Sand võib küll koos EBU-ga rõhutada, et lauluvõistlus on ja jääb rahvaid ning riike ühendavaks heatahtlikuks lauluvõistluseks. Tõsi on ka see, et riik, mis on aktiivses sõjas, ei kavatsegi loobuda võimalusest enda olukorrast rääkida.

Ehk võtabki kõige paremini võistluse korraldamiseks tehtud ponnistused ja mõru teadmine idapiiri olukorrast kokku see promovideo – kuidas punapäine tüdruk mööda Ukrainat reisides küllakutse esitab ning kinnitab: me ei anna alla, me ei anna järele.

Toimetaja: Greete Palmiste, Merit Maarits

Allikas: Vox Ukraine, The Economist, US News, Eurovoix, RBS, RFE/RL



Inimesed
"Ringvaate" toimetaja Kajar Kase sattus ootamatult Kevadtormile

"Ringvaate" toimetaja Kajar Kase sai sel kevadel kutse Kevadtormile, mis tuli talle väikese üllatusena, kuna on reservis olnud juba aastast 1999, mil lõpetas keskkooli.

elu
Limonaad, Merevaik ja Maiuspala on eestlaste südames püsinud aastakümneid

Kui paljud toiduartiklid tulevad ja lähevad, siis mõned on pugenud sügavale eestlaste südamesse.

Tele/raadio
Raadioteatri näitlejaauhinna ja Felix Moori nimelise tänuauhinna üle andmine.Raadioteatri näitlejaauhinna ja Felix Moori nimelise tänuauhinna üle andmine.
ERR Raadioteater avas nutitelefonis kuuldesaali

Ilukirjanduse ja kunstilise sõna austajatele mõeldes on ERRi Raadioteatril valminud oma äpp. Sellest saab kuulata Eesti näitlejaid nii kuuldemängudes kui ka proosat ja luulet esitamas.