"Pealtnägija" päästis inimeste hoolde sattunud kährikupoja eutanaasiast
"Pealtnägija" jutustas kurioosse loo kuuekuusest kährikust Piccolo, kelle elu ja surma küsimusega tegeles ei vähem ega rohkem kui üheksa ametnikku, hulk tavakodanikke ja lõpuks ka "Pealtnägija".
Kuue kuu vanust Piccolot võib pidada Eesti kõige tähtsamaks kährikuks, kui arvestada, palju ta eri ametkondadele ja funktsionääridele tööd on andnud.
See koerlaste sugukonda kuuluv pika karvaga loomake on oma eksistentsiga ajanud tagajalgele nii keskkonnaameti kui ka keskkonnainspektsiooni, kes on poole aasta jooksul kulutanud tema peale hulgaliselt töötunde.
Kaalul on ei vähem ega rohkem kui Piccolo elu. Küsimus on see, kas inimese juures üles kasvanud metsloom tohib jääda elama tehistingimustesse või tuleks ta hukata, sest kährik on Eestis ametlikult võõrliik.
Lugu algas mullu kevadel kui Kuusalu vallas loomakliinikut pidava Terje Vanahansu ja tema ema Külli Rohu juurde toodi tilluke loomapoeg.
"Ta oli õudselt aktiivne. Kohe tahtis imeda. Mul siin kliinikus oli piimaasendajat kassipoegadele, tegime sellest talle piima. Mul oli kohe komplekt millega toita. Ta oli hästi isukas kohe. Sõi hästi palju," rääkis Terje Vanahans.
Oluline ongi rõhutada, et Terje on veterinaar ja Külli kogenud koerapidaja, kuid kumbki ei saanud tükk aega aru, et tegu on kährikuga. Kuna loomake oli tilluke, ristiti ta Piccoloks. Terje järelvalve all sai loomake kõik vajalikud vaktsiinid ning ta kastreeriti, sest ta suguelund oli viga saanud, mistõttu paljunemisohtu ta enam ei kujuta.
Terje, kes peab võistluskoerte blogi, kirjutas Piccolo leidmisest ka veebipäevikus, rõhutades, et inimesed ei hülgaks lemmikloomapoegi.
"Veel sellel hetkel, kui ma seda kirjutasin, ma eriti ei kahelnud, et ta koer on, aga ütleme nii, et kolm nädalat hiljem oli juba väga kahtlane," ütles Terje.
Selgus, et blogi lugejate seas on ka keskkonnaametnikud, kes seepeale aktiveerusid.
Keskkonnaameti hinnangul ei tohi looduses sündinud looma tegelikult üldse loodusest eemaldada, sest sellel loomal on õigus looduses edasi elada, isegi kui inimesele tundub, et loom on maha jäetud, siis tegelikult on loodus selle niimoodi seadnud.
Siit algas viis kuud väldanud ametikirjade ja telefonikõnede ralli ja sisuline nõiaring. Ametnike sõnum oli, et metslooma kodus pidada ei tohi, samas ei saanud teda metsa tagasi lasta, sest Piccolo oli inimestega harjunud ning metsaeluga enam ei kohaneks.
Samal ajal tekitas suurt furoori sarnane juhtum kolme metsast leitud karupojaga, kes jõudsid Alaveski loomaparki, kuid keda ähvardas väidetavalt nõuetele mittevastavate hoiutingimuste tõttu eutaneerimine. Ka Kuusalu kährikupojale terendas surm.
Tunneli lõpus terendas siiski hetkeks valguskiir. Nimelt on võimalik teha erand võõrliigi kasvatamiseks tehistingimustes teaduslikul eesmärgil. Loomakliinikut pidav pere taotleski n-ö teaduslikku luba, ent 30. augustil saabus keskkonnaametist keelduv vastus.
"Me kaalusime keskkonnaametis väga pikalt, et kas see võiks olla teadus või mitte, aga siiski leidsime, et looma ka kliinikus ravimine ja sellised asjad ei ole ikkagi teaduse eesmärk," oli ameti seisukoht.
Järgmine õlekõrs oli leida teadusaustus, kes sellist looma vajaks. Õnnekombel vajas Elistvere loomapark, kellel vastavad load olemas, oma kährikule seltsilist.
Külli Roht püüdis keskkonnaametiga kähriku Elistverre paigutamist kooskõlastada, kuid ameti ammendavaid vastuseid ta ootama jäigi.
Kulunud oli pool aastat ja tohutult paberit, valitses vaikus. Lähenes võimalik eutaneerimise kuupäev, 20. september.
Piccolot hooldav pere võttis siis ühendust "Pealtnägijaga". Oli see siis ajakirjanduse huvi või miski muu, kuid vaid päev pärast "Pealtnägija" kõnet keskkonnaametile saabus lõpuks kauaoodatud luba anda Piccolo üle Elistvere loomapargile. Loom jäi ellu ning asjaosalistele trahvi ei tehtud.
Toimetaja: Madis Järvekülg