Eesti naine on Gruusia musta leiva usku pööranud
Gruusia endiseid presidente, ministreid, ärimehi, jalgpallistaare ning kõik teisi rikkaid ja ilusaid, kuid ka tuhandeid tavalisi Tbilisi kodanikke kingseppadest õpetajateni, seob armastus ühe eestlanna käe all valminud kulinaaria vastu.
Võib öelda, et Liina Zaitseva singirulle või klassikalist Eesti musta leiba teavad Gruusia pealinnas kõik.
65-aastane Pärnumaalt pärit ja Jõelähtmel üles kasvanud Liina lugu on üks tuhandetest, mis puhkes õide endise Nõukogude Liidu rahvaste sõpruse viljastavates tingimustes. Kunagises TPIs majandust õppinud ning hiljem viis aastat Tallinnas moeateljeed juhtinud naise elu muutus päeva pealt ootamatult.
"Abiellusin grusiinlasega ja tulin siia elama. Enne seda, kui ma siia tulin, elasin veel poolteist aastat Tallinnas. Ma ise ka ei uskunud, et ma tulen siia igaveseks. Aga abikaasat ma ei saanud kuidagimoodi Eestisse üle tõmmata," rääkis Liina.
32 aastat Gruusias elanud naine oli esiotsa lihtsalt tubli koduperenaine ning kasvatas last, sest Zaitsev töötas Gruusia NSV ministrite nõukogus ja presiidiumis. Siis ei olnud Liinal aimugi, kuidas süüa tehakse. Liina jaoks oli vaaritamine ja küpsetamine toona nagu Hiina grammatika, mida ta pidi hakkama lõpuks lahti muukima karmi reaalsuse tõttu, kuna Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel puhkes Gruusias kurb kodusõda, mis kestis 1993. aastani.
"Kõik oli müüdud, elektrit ei olnud. Gaasi ei olnud, kütet ei olnud. Leiva järgi olid mingisugused fantastilised järjekorrad, öö läbi oleks pidanud seisma leivajärjekorras. Siis hakkasingi tasapisi tööd tegema. Kõigepealt ma tegin seda kodus, küpsetasin kodus keeksi ja rulle ja viisin kauplusesse. Ja sain mingisuguse raha," meenutas Liina Zaitseva.
Uuendusmeelsel Liinal tuli idee – aga mis oleks, kui pakuks Tbilisi üritustel lääne stiilis toitlustust – cateringi. Eestis sündinuna oli tal võileiva tegemine juba hästi selge.
"Aga teised inimesed, nad ei oska nagu, nad ei saa isegi aru, kõigepealt oli isegi võib-olla mingisugune muigamine. Et noh, mis toit see on, et see ei ole kellegi toit. Sest et grusiin on ikka harjunud sellega, et tal on lauad lookas ja seal peab igasuguseid asju olema. Aga mina tegin kõikidest asjadest neid väikseid tikuleibu. Ja läkski," ütles Zaitseva.
Kuna Liina oli üks esimesi, kes uutmoodi toidukultuuri Gruusias pakkus, jõudis tema kiluvõileibade kaja varsti Gruusia eliidini. Nii tegi ta enne Rooside revolutsiooni süüa ühele presidendile – Eduard Ševardnadzele ja pärast seda teisele, Mihheil Saakašvilile.
Viimase võimupäevist on Liinale igaveseks meeles seni suurimale seltskonnale tehtud õhtusöök, mil Liina viidi kogu oma köögiga Saakašvili ja tema 2000 külalise juurde Svaneetia mägedesse, kuhu siis pääses vaid kruusateid pidi.
"Viisin kõik suured ahjud ja potid ja nõud ja absoluutselt kõik kohale selleks, et inimesed oleks saanud süüa. Kohale ma lendasin lennukiga. Aga tagasi ma tulin koos oma rahvaga ja me tulime üheksa tundi sealt alla," rääkis Zaitseva.
Eestlanna toidukunst on üle elanud kõik pöörded Gruusia eliidis. Tänasest võimuladvikust on Liina roogade suurim austaja energiaminister Kakha Kaladze, keda eestlased teavad ilmselt paremini kui kunagist AC Milani jalgpallurit.
Päev enne "Pealtnägijaga" kohtumist oli Liina ametis, et valmistada süüa Gruusia ja Gibraltari jalgpallimatši VIP külalistele. Olulisem tähtsatest nimedest ja säravatest sündmustest oli aga see, et need kuulsad tikuvõilevad, mida Gruusia vipid himuralt nahka pistavad, on tehtud juba viimased kuus aastat Liina enda valmistatud eestipärasest mustast leivast.
"Lapsepõlves, kui väike olin, oskasin küpsetada. Mitte musta leiba, aga tavalist, saia. Eesti saatkonnast tulid inimesed ja palusid, et nad küpsetaksid nende leiba. Sellist. Meie siis võtsime kätte ja õppisime seda valmistama," rääkis pagar Jelena Silantsjeva.
"Seda ideed ma sain tegelikult meie saatkonna rahva poolt. Nemad hakkasid minu käest paluma, et kas ma ei oleks nii kena ja ei hakkaks järsku nende jaoks leiba tegema," rääkis Zaitseva. Esimese koguse jahu sai ta nende käest ja järgmise kogusega aitas teda taas saatkond. Edaspidi toodigi kaupa Eestist.
Praegu valmistatakse 200 leiba päevas ja 6000 kuus, mis on täna valmistatud jahust, mis jõuab Gruusiasse Tallinnast juba suurte partiidena, et iga päts oleks ehe ja tõetruu Eesti leib.
Kuigi Liina töökoda, kus need pätsid valmivad, on päris pisike, müüakse Eesti leiba Gruusia väga mitmes suures poeketis. Konkurents leivaturul on aga väga suur, eelkõige Leedu leiva tõttu.
"Nemad sokeradavad mul siin kõik asjad ära, panid nimeks leivale Tallinn ja siis mina kaotasin ikka väga palju ostjaid," rääkis Zaitseva. "Ma kahetsen, et mina ei pannud kohe oma leivale Tallinn nimeks. Aga ma leidsin, et see ei ole ilus."
Kõige suuremad Liina leiva austajad on tema tütar ja lapselapsed.
"Ma olen isegi veendunud selles, et see on kuidagi armastusega tegime, tegemist on armastusega ja mingisuguse hingerahuga ja kui pererahvas tuleb koju, tuba on seda värsket leivalõhna täis ja siis on kuidagi meeldiv ja sa tunned, et sa tulid koju. Eriti lapsed," märkis Zaitseva.
Liina on Eesti leiva usku pööranud ka kõik oma 40 töötajat.
Toimetaja: Kertu Loide